Igor võttis ise sõidueksameid vastu ja liitus sügisel Autokool Kindel Rooli meeskonnaga. Esitasime talle kuus küsimust selle kohta, mida õppijad kõige rohkem kardavad või valesti arvavad. Vastused on tema omad.
Esimesed kaks minutit autos – mida eksaminaator kohe näeb
Eksam ei alga liikuma hakkamisest, vaid sellest, kuidas sa autosse istud. Eksamineeritav seab end valmis – valmistab ette, nagu Igor ütleb, oma töökoha. Iste, peeglid, peatugi ja rool tuleb igal juhul enda järgi paika seada.
„Ei saa olla nii, et istudes on kõik juba sinu järgi paigas. Kui õppija seda ei tee, vaid on kohe sõiduks valmis, tähendab see, et ta ei ole eksamiks päris valmis.”
Eksaminaator loeb sellest välja, et inimene ei valda seda teemat. Ja see ei ole lihtsalt formaalsus: samast asjast sõltub ohutus kogu ülejäänud sõidu vältel.
Kas üks viga lõpetab eksami ära?
See on hirm, millega tuleb eksamile enamik õppijaid: teed ühe vea ja ülejäänud aja sõidad juba mõttetult. Igori sõnul see nii ei käi. Eksaminaator ei katkesta eksamit kohe – välja arvatud siis, kui olukord on ohtlik.
Ohtliku olukorra tekitamine lõpetab eksami sealsamas, ja siis ei ole ka põhjust veel kakskümmend minutit edasi sõita. Muus ei otsusta üks viga veel midagi. Küll aga loeb see, kas viga kordub: väike eksimus, mis tuleb ikka ja jälle tagasi, on juba muu asi kui üksik eksimus.
„Oli juhtumeid, kus pärast jämedaid ja tõsiseid vigu eksam siiski sooritati, kuigi eksaminaator oli juba negatiivsele tulemusele häälestunud.”
Viisakus, mis näeb välja nagu oskamatus
Küsisime, mida kandidaadid teevad viisakusest või hirmust nii, et kõrvalistmelt paistab see hoopis ebakindlusena. Igor nimetas kolm asja:
- pidurdavad enne ristmikke seal, kus selleks põhjust ei ole;
- annavad teed seal, kus teed anda ei tule;
- valivad vale kiiruse.
Juht ise arvab, et käitub ettevaatlikult. Kõrvalt vaadates tekib teine mulje: inimene ei tea, kellel on eesõigus. Teeandmine seal, kus see ei ole nõutav, ei ole viisakus – see on märk, et reegel on selgeks õppimata, ja see segab ka teisi liiklejaid.
Levinuim müüt eksaminaatorite kohta
Kõige sagedamini kuuleb Igor õppijatelt seda, et eksaminaatorid püüavad läbi kukutada. Teine levinud arvamus on, et nad on kurjad ja jultunud.
„Eksam on sinu praktiliste oskuste ja iseseisvuse kontroll teel liigeldes.”
Sealt tuleb ka vastus küsimusele, kuidas valmistuda: mitte marsruuti pähe õppides, vaid nii, et suudad ise otsustada.
Mille poolest erineb esimesel katsel sooritaja kolmandal korral tulijast?
Võiks eeldada, et kolmandaks korraks on inimene rohkem harjutanud ja rahulikum. Igori vastus on vastupidine.
„Praktiliselt mitte millegi poolest. Paljud sõidavad kolmandal eksamil halvemini ja närveerivad rohkem kui esimesel.”
Ja veel üks asi, mida tasub teada: eksaminaator ei tea, mitmes eksam see sinu jaoks on. Keegi ei istu autosse eelarvamusega, et sa oled siin juba kolmandat korda.
Mida teha tund enne eksamit?
Siin ei paku Igor ühtki trikki.
„Välja magada. Suhtuda eksamisse lihtsamalt – hoolimata sellest, kui tähtis see on ja kui palju sellest sõltub.”
Nõuanne tunni kohta enne eksamit algab seega juba eelmisest õhtust.
- Sea iste, peeglid, peatugi ja rool paika ka siis, kui tundub, et kõik on juba hästi.
- Üks viga ei ole eksami lõpp. Ohtlik olukord on.
- Ära anna teed seal, kus eesõigus on sinul.
- Eksaminaator ei tea, mitmes kord see sul on, ega otsi põhjust läbi kukutada.
Intervjuu on tehtud vene keeles, tsitaadid on tõlgitud.
Loe edasi
Igori varasemad nõuanded – marsruutide päheõppimisest ja kolmest kõige sagedasemast veast – on eksami sooritamise juhendis. Registreerimine, riigilõivud ja kogu eksamikorraldus on koos sõidueksami koondlehel.
TASUTA proovitund